Elvis on super inimene ja mõnus trennikaaslane. Võtab jooksuharrastust rahulikult ja mõnuga. 2015 aastal sai ta märkimisväärse tulemuse enda jaoks kirja ja siis kirjutas ta teekonnast selle tulemuseni. Eelmisel aastal jooksis Elvis aja, mis tal hooaja alguses plaani oli võetud.  Maraton sai joostud ajaga 3:15.16. Vot nii. 

Vaikselt hakkab üles kerima jooksmise eufooria. Mulle tundus, et see on ideaalne kirjatükk hetkel avaldamiseks. Motivatsiooniallikana hindamatu, kus kõik on “ära räägitud just nii nagu asjad olid”. Eimingit ilustamist. Otse ja südamest. Mõnusat lugemist. 

Minu jooksu ajalugu

Jooksmisega hakkasin regulaarselt tegelema aastal 2012, kui kaal oli ~72kg. Minu 166,6 cm pikkuse juures on see juba selge ülekaal (kaasrasedusest kogunenud ülekilod). Kuna olen edev poiss ja vahepeal väikseks jäänud riideid ära ei raatsinud visata, siis otsustasin massi veidi langetada. Leidsin, et liigsete kalorite peletamiseks on just jooksmine see õige vahend.  Lisamotivatsiooniks, panin end kirja maratonile.

Minu SEB maratoni treeningute statistika kuni 2015

2012

Treeninguid alustasin peale oma sünnipäeva, veebruari lõpus. Tegin endale kingituseks tossud ja pulsikella ning hakkasin fanaatiliselt neelama kõiksugu jooksuteemalisi kirjutisi, blogisid ja filme. Juba esimese kuu lõpuks suutsin endale välja võluda sääreluupealse põletiku. Aasta kulges internetitarkuste ja -plaanidega treenides. Enamasti tähendas see suhteliselt sama tempoga jookse – minu jaoks liiga kiireid ja kõrge pulsiga. Pulss oli asi, mida ma üldse ei tunnistanud, jälgisin vaid tempot. See osa, mis loetust/kuuldust rõhutas rahulikule ja järjepidevale treeningule, ehk aeglaselt kiiremaks, tundus niisama targutamine ja nõrkadele.

Maratonil liitusin 3:45 tempomeistriga ning avastasin, kui halb on joosta suures grupis. Pidev tunne, et astun ise või astub keegi mulle kandadele, lisaks suur probleem nokamütsiga, mida tuul mere ääres pidevalt peast tahtis lennutada. Kuna ma sedasi kulgeda ei tahtnud, siis läksin grupil eest minema. Hiljem said nad mu muidugi kätte, aga selleks hetkeks oli mul seatud eesmärgi alistamisest juba üsna poogen. Viimased kilomeeterid enne vanalinna, mõtlesin, kas kukkuda kokku või mitte. Kuppel musta värvi mütsi all oli suhteliselt ülekuumenenud. (Järgnevad maratonid olen jooksnud ilma lisa peasoojenduseta.) Lõpuemotsioon oli ei liha ega kala, mingit erilist valgustatust või sünnituse tunnet ei tekkinud, nagu olin mõnede loetud blogipostituste põhjal eeldanud.

Peale maratoni liitusin “FB Jooksmine” grupiga, trennid muutusid vaheldusrikkamaks, kuid väljaravimata luupõletik hakkas sagedasti tunda andma ja tekitas nädalasi pause.

2013

Jaanuaris üritasin hakata sportima treeneri kirjutatud plaani järgi, kuid vigastused ei lubanud seda väga korrapäraselt teha. Aja jooksul lisandusid luupealse probleemile ka valusad tallaalused, mis tähendas plantaarfastiiti. Arstile ma nende probleemidega loomulikult ei läinud, sest teadsin kuuldu põhjal, et ega nad muud peale puhkuse ei soovita. Mõned korrad käisin massaazis ja 2 korda ka ühe tuntud posija juures, kellelt väidetavatl mitmed tuntud sportlased abi saanud. Esimesel korral veebruaris tegi posija imet. 20 minutit pusis jalgade kohal, ütles et vähemalt nädal ei jookseks ning käskis jalalabasid kuumas vees leotada. Lisaks arvas, et igasugused venitused jalgadele on saatanast. (Venitamist olin ma senimaami vähemalt üritanud au sees hoida ja arvan ka nüüd, et minu puhul on see abiks). Mõned päevad oli jalgades huvitav surin ning keres väike lootus, et nüüd saabki kõik korda. Ega ikka ei saanud küll. Teisel korral, sügisel käies, ei juhtunud enam midagi ja kokkuvõtteks julgen arvata, et sellistesse kohtadesse rahapaigutamine on ainult abiks rahaväljavoolu suurendamisel.

Selle hooaja treeningrumalustest võib veel lisada, et hakkasin jooksmisel meelega rõhutama päka välisküljel maandumist, kuna olin kuulnud et “päris sportlastel” just sedasi need asjad käivad ja niimoodi kõige õigem on. Samuti hakkasin rõhutama päkal jooksu. Kõik see aitas veidi leevendada säärepealse valusid. Ajutiselt. Kokkuvõttes tegin omale korraliku karuteene. Jooksusamm muutus väga tugevaks alapronatsiooniks, mida isegi parema tahtmise juures, aasta hiljem enam muuta ei saanud. Kindlasti oli selline isearetuslik jalatuuning abiks jätkama niigi süvenevat vigastustejada.

Selle aasta suvel soetasin omale vahurulli, ning tema imepärastesse omadustesse usun siiamaani, kurb on ainult et väga tihti ma seda ei kasuta.

Kevadel ja kesksuvel suutsin veel teha korralikke ajaparandusi muude distantside rekordites, kuid maratoni hetkeks olin juba päris katki. Eelneval õhtul olid kannad nii valusad, et ei saanud korralikult käiagi. Hommikul läksin siiski starti ja paugu hetkeks oli adrenaliin teinud oma töö ning muutnud valu pea olematuks. Alustasin plaaniga alistada 3:30 ning seda kiiremini kui tempomeister. Üllatus tuli, kui esimese kilomeetri lõpus hakkasid tunda andma põlved, millega mul muidu väga probleeme ei olnud. Valu oli nii suur, et pidin seisma jääma. Õnneks aitas paar korda kükitamist, mille käigus mingid kondid end paika ragistasid ja sain jooksu jätkata. Russalka juures liitusin järgi jõudnud 3:30 grupiga, kuid jõud sellest kinni hoida lõppes juba enne esimese ringi lõppu. Edasi tuli juba korralik tempolangus, mis kuni lõpuni vaid süvenes.

2014

Peale viimatist maratoni otsustasin, et aitab vigastuste jamast, enam ei punnita nui neljaks mingi plaani järgi, vaid kui vaja, siis puhkan kuni probleemid kaovad. Lisaks üritasin tagasi ümberõppida endise neutraalsema jooksusammu peale, mis tähendas seda, et pidin hakkama üle kanna jooksma, muidu lihtsalt jalg otse maad ei puudutanud.

Uuenduste meeleolu toetas ka asjaolu, et treeninggrupp kus käisin, lagunes ära. Enamus vanad olijad suundusid teise gruppi, mina laiskvorst ei liikunud kusagile. Vanad olijad asendusid kiiresti uutega ning vahetus ka treener. Kõik see lisas veelgi vaheldust ja hoidis trenniskäimise põneva. Aasta kulges suhteliselt vigastustevabalt ning maratonistarti läksin juba päris hea enesetundega. Kuid nagu ikka, ei teinud ma selleks, lisaks trennile, mingeid erilisi ettevalmistusi, peale selle, et tarbisin kogu perioodil hooti magneesiumi ja kangemaid D vitamiini tablette.

Maratoni eesmärgiks oli püsida trennisõber Raunoga ühes tempos, teda toetada ja saada samas ka ise toetust, et lõpuks ikkagi 3:30 aeg saavutada. Esimene ring läks väga lihtsalt, kogu aeg oli tahtmine kiiremini minna. Meie isiklik tempomeister ja abitreener Kaido hoidis mind siiski tagasi. See oli õige tegu, sest teise ringi poole pealt toimus järsk “äravajumine”, energia sai otsa ja tempo hoidmine tundus maailma keeruliseim tegevus. Väga palju aitas see, et vahepeal seljataha jäänud Rauno minust mööda hakkas minema. Imesin end kaanina tema kõrvale ja liigutasin jalgu vaid kiusu pärast, eesmärgiga tulgu aeg mis tuleb, aga vot temale alla ei jää. Tänud Rauno, sinu pärast suutsin soovitud aja peaaegu realiseerida.

2015

Ühtegi treeninguvaba nädalat enne maratoni ei olnud, ei laiskuse, vigastuste ega millegi muu pärast. Maikuust hakkasin ma treener Kaido Vetevoogi juhendamisel uuesti treeningplaani järgima. Otsustasime, et selle suve pühendan lühematele distantsidele, arendamaks kiiruslikke omadusi. Koostöö temaga on olnud super. Ei ole enam ainult plaani järgi pingutamist. Kui vaja, siis vastavalt minu tegemata jätmistele või tervisenäitajate kõikumistele, oleme ka plaani korrigeerinud. Iseseisvad trennid on muutunud väga palju huvitavamaks, võrreldes algaastate isetegevusega. Augustis, peale ööjooksu lõpetamist, regasin end ekspromt SEB maratonile. Vorm tundus hea ja ei tahtnud kuidagi igaaastasest jooksjate suursündmusest loobuda.

2015 aasta SEB Tallinna maraton

Eelneval päeval jõin mitu liitrit High5 hydration jooki ja sõin tavapärast toitu. Õhtul kell 7 tuli meelde, et enamus söövad pastat, tegin siis ka. Peale 9-t teleka ees, tuli hirmus kommiisu, läksin ostsin pähkleid šokolaadis ja mingeid tutifrutisid, sõin kuni sees korralikult keerama hakkas.

Äratus kell 6, tegin neljavilja putru ja sõin energiabatooni. Enne starti pisteti pihku üks honey powersi geel ja sõin seda. Treener arvas et võiksin püüda 3:30 aega, kuna suviste treeningute, pulsi, võistluste ja muud näidud väga paremat ei lubanud. Minule see soovitus väga ei meeldinud ja otsustasin, et nii aeglaselt ma siiski ei jookse. Ainuke jama kuni stardini oli, et ma ei teadnud, mis aega sihtida. Hakkasin siis lihtsalt minema, peaasi et kiiremini kui treeneri eesmärk. Esimesel kilomeetril, samal kohal kus 2 aastat varem põlvedesse suur valu lõi, avastasin et mul on tossupael lahti, mis siis et seda kunagi varem pole juhtunud, kuna seon kahekordsed sõlmed.

Edasi midagi väga huvitavat ei juhtunudki, leidsin paar inimest, kes mulle sobivas tempos liikusid ja hoidsin kampa. Teise ringi alguses paistis rajal ka rohkem publikut ja väga tore oli seal kohata meie tulevast olümpiamees Roman Fostit, kes mind lahkelt ergutas ja käeplaksu pakkus. Selline asi annab vähemalt minule jaksu juurde ning oli lisamotivatsiooniks mitte tempot aeglustada. Minemine oli kerge ja ootasin huviga millal raskeks läheb. Aga väga raskeks ei läinudki. 5-6 viimast kilomeetrit olid natuke kannatamist, aga mitte midagi väga hullu. Kordagi ei tulnud pähe mõtet katkestada või küsimust, miks ma seda teen (nagu nii mitmetelgi varasematel võistlustel juhtunud oli).

Raja ääres oli mulle abiks treeningkaaslane Raimond, kes treeneri soovitusel mind mõlemal ringil energiageeli ja veepudelitega kostitas. Samuti oli väga mõnus ~ 7 km enne lõppu kuulata jooksu pealt neiu Kaire ergutuskõnet lubadustega, et kohe kohe ongi lõpp ja üldse saab see olema niii lihtne ja tore. Sellisel raskemal hetkel, kus väga mõnus enam polegi, oli see abiks. Kui ikka kuuled sedavõrd “rumalat” juttu, siis kohe tahad sammu kiirendada 🙂 Fakt on, et kui raja ääres sind keegi sõber, tuttav utsitab, siis on see vägagi abiks. Sõpru keda jooksmine huvitaks ja raja kõrvale tuleksid, saab aga just ühistreeningutel käies.

Ega siin jooksust väga midagi lisada polegi. Suudan kiiresti halba unustada, järgi on jäänud vaid meeldivamad mälestused. Tavapärane 200m lõpuspurt ja oligi finiš. Medal kaela, läikiv kile peale ja tuigerdades poolpahupidi silmadega, üritasin leida kohta kuhu lõpuks ometi maanduda. Natukene istunud ja tuttavatega muljed vahetatud, tõusin püsti ja koperdasin vahepeal päris kangeks muutunud jalgadega maratoni telki. See telk, on minu arvates selle maratoni puhul üks kõige paremaid asju üldse. Sinna jõudmine ongi vist minu suurimaid motivaatoreid. Telgis saab head/paremat süüa ning jooksujutud tunduvad kuidagi eriti toredad.

Maratonist taastumine käib mul nagu ikka, söön ohtralt igasugu jama ja piiri pidada ei oska. Hea asi see jooksmine, saab palju süüa ja kaal püsib siiski normi piires. Uuel hooajal loodan trennide intensiivsust suurendada- saab siis veel julgemini pugida :). Samuti loodan lõplikult lahti saada oma kergekujulisest suitsusõltuvusest! Uueks eesmärgiks sai 3:15 ja see sai eelmine aasta TEHTUD!