Kas füsioteraapia kuulub teadliku treeningu juurde?

Kas füsioteraapia kuulub teadliku treeningu juurde?

Peale talveperioodi lõppu lendasid jooksjad õue ja paraku kontroll oma tempo, tehnika ja muu sellise üle, mis säästab iga jooksja liigeseid ning lihaseid, ununes.

Tihtipeale oli tulemuseks ületreenitusest tekkinud valud erinevates piirkondades. Hooaeg alles käivitus, mis tähendab seda, et kõigil vigastuste käes piinlejatel on võimalus infot/abi saada. Ja need, kellel vigastusi veel pole, aga teadmistest puudus, siis on olemas koht, kuhu nõuannete saamiseks pöörduda. Selleks on füsioteraapia. Siinkohal tahan ära märkida, et füsioteraapia üksinda ei lahenda ega enneta ühtegi probleemi. Sellesse kooslusesse kuulub ka treeningplaan ning võimalusel ka pulsikell, mis kokku lähevad nimetaja alla teadlik treenimine.

Regulaarne füsioterapeudi külastus on igale sporti harrastavale inimesele oluline nii julguse saamiseks treenimisel, vigastuste ennetamisel, treeningutest lõõgastumisel kui ka tekkinud probleemidele lahenduste leidmisel.

Füsioteraapia tegeleb põhiliselt häiritud funktsioonide taastamise ja saavutatu säilitamisega. Tähtis on seejuures: leevendada valu, taastada liigeste liikuvus, taastada lihaste jõud ja funktsioon.

Füsioteraapia teine oluline ülesanne on ära hoida vigastusi. Ennetustöö hõlmab:
süstemaatilisi, plaanipäraseid uuringuid ja kontrolle; uuringutele ja testidele vastavate teraapia- ja treeninguplaanide koostamist.

Seega võib füsioterapeut aidata kõiki, kes tahavad arukamalt treenida ja heas vormis olla; samuti haigusest, vigastusest või operatsioonist paremini ja kiiremini paraneda.

Uuringud ja hetkeolukorra kaardistamine ehk siis füsioterapeuti nõustamine annavad aluse edasiseks tegutsemiseks ehk teraapiaks. Teraapiasse kuuluvad kehalised harjutused ehk liikumisravi, massaaž, füüsikaline ravi (sooja-külmaravi, elektriravi), kinesioteipimine. Tihtipeale saavutatakse parim efekt kõiki neid omavahel kombineerides.

Ehk siis vähekegi tulemustele orieteeritud jooksja peaks enda tervise huvides leidma endale füsioterapeuti, kellega tihedas koostöös parimaid tulemusi saavutada.

Meeldetuletuseks ülekoormuse/vigastuste tekkimise riski suurendajad:

• Suur treeningmaht-koormus, ületreenimine – treeningmahtude ja -koormustega mittekohanemine, ebapiisav taastumine
• Pinnas – pidevalt ühel ja samal pinnasel treenimine
• Mittepiisava toese/vale tallaga jalanõud
• Vale jooksutehnika
• Rühihäired
• Lihastasakaalu/jõudluse/elastsuse/koordinatsiooni vähesus
• Keha biomehaanilised iseärasused
• Muud tegurid – mittesobilik riietus, suur kehakaal, mitteoptimaalne vedelikutarbimine, ainevahetuse- ja lümfiringehäired, erinevad keskkonnategurid

Riski on väga kerge vähendada treeningplaani järgides (mis on tehtud just sinu eripärasid arvesse võttes) ning füsioterapeudi kaasabil leida endale sobilik treeningrütm. Kui aga vigastused on juba tekkinud, siis kiiremaks taastumiseks on vaja just füsioterapeudi abi.

Ehk siis pealkirjas esitatud küsimusele õige vastus on – füsioteraapia on üheks oluliseks komponendiks teadlikul treenimisel.
____________________________________________________________________________
Jooksjate peamised vigastused (millest teeme detailsemalt juttu edaspidi):

• Hüppeliigese sidemete venitused
– enamasti tingitud ebatasasepinna peale astumisest ja tekib, kui hüppeliigest toetavad sidemed pole piisavalt tugevad või on üleveninud. Vigastus esineb labajala välisküljel (90% kõikidest juhtudest), harvadel juhtudel siseküljel (10%).

• Achilleuse kõõluse põletikuline seisund – põhjustajateks suured treeningkoormused, kõõluse vähene elastsus, ebapiisava toesega ja jalale mittesobiva tallaga jalanõud, treeningkeskkonna vahetus jm.

Kannakõõluse tugevad ja tihked kiud saavad tugeva ülekoormuse, võivad katkeda ning oluliselt häirub kõõluse verevarustus.

• Lihasvenitused reie- ja säärelihastes

• Iliotibial band sündroom
– tekib põlve väliskülge stabiliseeriva reie sidekirme pingutaja tugevast hõõrumisest reieluu põnda vastu. Võib tekkida treeningprogrammi järsu muutmise järel.

Põlvevigastused:
• jooksja põlv – ülekoormus põlvekedra ülaosas. Tekib liigse pöia allapoole pööramise (pronatsiooni) tulemusena maapinnast äratõuke momendil. Selle tagajärjel reie nelipealihase kõõlus pingutub ülemäära ja võib tekkida valu.

• hüppaja põlv – ülekoormus põlvekedra kõõluse ülemises osas põlvekedra all). Tekib maandumisel reie nelipealihaste vähese jõudluse või pinges reie hamstringlihaste (reie tagumine osa) tõttu.

• Plantaarfastsiit – jalatalla plantaarkõõluse põletik tekib enamasti ülekoormuse tagajärjel kõõluse kinnituskoha läheduses kandluule ja jalapöia keskosas.

• Sääreluuümbrise põletikuline seisund
– sääreluu stressisündroom, sääreluu ümber mähkunud kile põletikuline protsess, mis annab tuikava valu sääre keskosa esiküljel. Põletik tekib ülekoormuse tagajärjel.

• Kukekannus – luustunud ala tallaaaluse sideme ja kandluu ühenduskohas, mis erinevate tegurite tõttu (valed ja ebapiisava toesega jalanõud, ebasobiv jooksupinnas jm) võib anda tugeva valusündroomi.

Muud: villid, lihaskangus/jäikus/krambid, luu väsimusmurd

Postitust aitas kokku panna füsioterapeut Liina Laanemäe
http://www.fysioteraapia.com/Kontakt/kontakt.htm

Ole kursis, kui tuleb uus jooksupostitus.

Pane end kirja!